Vananemisega Seotud Asi, Mis Mind Pingutab
Vananemisega Seotud Asi, Mis Mind Pingutab

Video: Vananemisega Seotud Asi, Mis Mind Pingutab

Video: Vananemisega Seotud Asi, Mis Mind Pingutab
Video: TEDxTallinn - Jaan-Olle Andressoo - Vananemine ja aju 2024, Märts
Anonim

Mu abikaasa sai hiljuti 57-aastaseks, põhjustades pidu. Kui me istusime Porn Star'i martinite ja kummikommide vahel - me polnud mõnda aega väljas olnud - küsisin temalt, kuidas ta vananemisse suhtub.

"Ma ei muretse selle pärast eriti," ütles ta. "Mõtlen lihtsalt sellele, kui palju aega mul veel on."

Mina, 43aastane, noogutasin ja sumisesin oma klaasist. "Ka mina. Mõtlen selle peale üha rohkem."

Pärast veel ühte või kahte vahetust selgus, et kui ta rääkis pensionipõlvest, pidasin ma silmas surma.

SEOTUD: Äkiline meeldetuletus, et minu lapsed pole sama inimene

Ma ei tea, kas see saabub minu neljakümnendatesse või emadusse - need kaks tulid minu jaoks umbes samal ajal, nii et seda on raske eristada - aga ma olen oma surelikkusest palju teadlikum kui varem.

Pilt
Pilt

Foto: Tracy Brown Hamilton

Ma eeldasin, et vanus häirib mind edevuse mõttes. Mõtlesin, et tunnen end halvasti oma kaela, põlvede, silmajoonte pärast. Ma ei armasta seda aspekti, kuid ma ei vaevle selle üle nii palju kui arvasin, et võiksin.

Tunnen end sobivana. Rattaga sõidan enamuses kohtades. Ma käin kaks (enamus) nädalat batuuditrennis ja täna õhtul lähen kahe sõbraga siseruumides ronimisrajatise sissejuhatusele. Olen teinud teadlikuma valiku, et veini (lihtsalt) juua ja õhtusöögile minna koos sõpradega trenni teha.

lasteaia lõpetamise kingitused
lasteaia lõpetamise kingitused

8 parimat lasteaia kooli lõpetamise kingitust

AAPI raamatud
AAPI raamatud

10 parimat pildiraamatut, mis sisaldavad AAPI tähemärke

Kuid minu sobivusega kaasneb tänapäeval kvalifikatsioon: 43-aastase kolme lapse ema jaoks on mul kõik korras. Jällegi pole asi selles.

Ma tunnen vananemise ideed erinevalt. Kui ma näen eakat naist, kes ei kuule või ei kasuta oma jalgu ega närida toitu tõhusalt, siis ma ei mõtle, nagu oleksin korra öelnud: "Oh, palun ärge laske mul juhtuda." Ma arvan: "Hea sulle. Sa oled endiselt selles. Sa oled ikka siin."

Aeg on saanud minu kõige olulisemaks ressursiks, olgu selleks siis veel 15 minutit voodis või võimalus tunniajaliseks jalutuskäiguks koos sõbraga.

Lapsed on laiendanud minu soovitud haaret, kui kaua ma tahan olla. Tahan näha nii palju nende elust kui võimalik. Ma tahan teada, kellega nad abielluvad või kui nad abielluvad, kuidas nad leiavad oma elus rõõmu, milliseid ameteid otsivad ja millised inimesed nad on. Ma tahan ise näha, milles nad silma paistavad, millega nad võitlevad, kuidas nad tegelevad sellega, kes nad on.

Ja-jällegi, ma ei tea, kas tegemist on neljakümnendate või emadusega - tunnen, et mul läheb iga aastaga parem, sest olen endas palju kindlam ja valmis võtma riske, mis on pigem mõttekad kui lihtsalt mässumeelsed või räiged.

Näiteks enne esimese lapse sündi olin kirjanik ja toimetaja, kuid ma polnud kunagi oma vaatenurgast, oma häälega, ühtegi sõna kirjutanud. Ma ei teeskle, et selle jaoks oleks kirjade maailma palju muudetud. Aga mul on. Leian tohutut väärtust, kui võtan aega, et kaaluda, mida ma tegelikult mõtlen, ja püüan mõista teiste mõtlemist. Püüab leida huumorit, kui mitte loogikat asjades.

Mu sõprus on vanemaks saades parem. Ja ma olen rahulikum. Öö hea raamatuga on pigem maiuspala kui märk sellest, et mul pole elus piisavalt jätkuvat. Ma naudin lihtsamaid asju, olles samal ajal lähemal suuremate saavutamisele või vähemalt suudan ette kujutada, et teeksin rohkem, kui oleksin 25-aastaselt ja vähem turvaliselt.

Ma tahan rohkem teha. Ja veel. Mis iganes.

Aeg on muutunud minu kõige olulisemaks ressursiks, olgu selleks siis veel 15 minutit voodis või võimalus tunniajaliseks jalutuskäiguks koos sõbraga. Või veel 40 aastat oma mõtte ja perega, et olla asjadest teadlik ja neis osaleda.

SEOTUD: Olen tragöödia suhtes tundlikum nüüd, kui olen ema

Siinkohal mainin paratamatult, et mu ema suri 48-aastaselt. Tal oli hea elu, täis sõpru ja perekonda ning reise ja seiklusi. Ja ta oli naljakas. Ta nautis ennast ja oli just alustanud ülikoolitundide läbimist. Ta ei teinud veel pooltki sellest, mida kavatses teha.

Pilt
Pilt

Foto: Tracy Brown Hamilton

See valmistab mulle pettumust, kuid tuletab enamasti meelde, et ma ei peaks võtma aega iseenesestmõistetavana ega soovima seda. Ilma haigestumata, hüpohondriks muutumata ega surma üle kinnisideeks jäädes leian end lihtsalt teadlikumalt ajast ja kui palju seda veel tahan.

Ma ei muretse suremise pärast, olen lihtsalt teadlikum, et ei taha. Elu on liiga hea.

Soovitan: